Esimees
Austatud Riigikogu, võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse eelnõu. Alustame selle teist lugemist ning ma palun täiskogu kõnepulti sotsiaalminister Tiiu Aro.
T. Aro
Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Käesolev seaduseelnõu on tähtsam, kui me esmapilgul ilmselt endale teadvustame. Mina isiklikult tunnen kahekordset vastutust, kõigepealt vastutust naistearstina ja teiseks vastutust naisena. See on ka eelnõu, mis annab võimaluse spekuleerida, et madala sündimusega riigis on vaja rakendada sundmeetodeid sündimuse suurendamiseks, iibe tõstmiseks. Selle seaduseelnõu ehk seaduse eesmärk ei ole sündimuse reguleerimine. Eelnõu lähtub pere ja naise vabatahtlike valikuvõimaluste reguleerimise printsiibist. Eesmärk: turvalisus, kaitstus. Turvalisus ennekõike tervisekaitse seisukohast. Sissejuhatavalt ma pikemalt seda teemat ei puudutaks.
Muudatusettepanekuid on suve jooksul laekunud komisjoni kaheksa. Peatuksin põhjalikumalt nendest vaid kahel. Kõigepealt muudatusettepanek nr 2 § 9 kohta: "Rasedust võib katkestada ainult vastavat riiklikku tegevuslitsentsi omavas tervishoiuasutuses." Ma ei väljenda siin eelnõu algataja seisukohta, et me kategooriliselt sellisest sõnastusest keeldume. Pigem seletaksin, miks algtekstis oli "haigla". Eelnõu algataja on lähtunud raseduse katkestamise raviasutuse määratlemisel ennekõike sellest, et raseduse katkestamise protseduur ei ole maniküür ega pediküür, vaid invasiivne kirurgiline vahelesegamine narkoosi all ja sellele võib järgneda mitmeid raskeid tüsistusi. Arsti jaoks on lastetus, viljatus üks lihtsamaid - küll aga on see väga keeruline ühiskonna, Eesti riigi, eesti rahva jaoks. Kõige tõsisem tagajärg võib olla surm, ennekõike narkoositüsistuste tõttu. Pidasime vajalikuks rõhutada raseduse katkestamise õigust ainult haiglatingimustes, kus on tüsistuste ilmnemisel võimalik kasutada kas siis protseduuri ajal või vahetult pärast seda operatsioonituba vajaduse korral täiendavaks kirurgiliseks vahelesegamiseks, ka elustamiseks, intensiivraviks. Ärme unustame, et me ei tee seda seadust ainult Tallinna, Tartu või mõne teise suure linna jaoks, vaid kogu Eesti jaoks. Tallinnas ja Tartus on tõepoolest teoreetiline võimalus ambulatoorsest raviasutusest, millel on litsents ja abordi tegemise ehk raseduse katkestamise luba, jõuda kiiresti operatsioonituppa, kuid maal see võimalus puudub.
Absoluutselt arusaamatu on minu jaoks § 15 kohta tehtud muudatusettepanek, see on muudatusettepanek nr 5. "Nimetatud dokumentides sisalduvad raseduse katkestamist puudutavad andmed on delikaatsed isikuandmed ning andmekogude moodustamine neist ei ole lubatud." Kõigepealt, oleme nõus, et need on delikaatsed isikuandmed. Tervishoiualast statistikat puudutavad andmed on delikaatsed. Kuidas mõista aga seda, et nende andmekogude pidamine on lubamatu. Siin ilmneb tõsine vastuolu andmekogude seaduse § 9 lõikega 2, mille järgi on isiku tervislikku seisundit ja seksuaalelu kirjeldavate andmete töötlemine lubatud ilma isiku nõusolekuta järgmistel juhtudel: 1) seadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks; 2) isiku elu, tervise ja vabaduse kaitseks; 3) avalikku või üldist huvi silmas pidades. Need ülesanded on meile pandud ennekõike tervishoiukorralduse ja ka rahvatervise seadusega. Eestis eksisteerib 1994. aastast abordiregister. See on loodud valitsuse juures tol ajal töötanud isikuandmenõukogu otsuse alusel. Analoogne abordiregister on olemas kõikides Põhjamaades, kellega me igal elujuhtumil püüame ennast väga võrrelda, ja on Eestis käivitunud tänu Soome Väestöliitto abile. Nüüd andmekogud. Ka haiglate haiguslugude kogumid on mingil määral andmekogud. Isikuandmete kaitse seaduse § 5 järgi on andmekogude pidamine, st ka isikuandmete kogumine, säilitamine ja töötlemine lubatud. Käesoleva seaduseeelnõu § 15 muutmise ettepanekuga keelatakse igasuguse andmekogu pidamine, seda ka raviasutuses. Täna on raviasutused kohustatud dokumentatsiooni, sealhulgas raseduse katkestamise kohta täidetavaid haiguslugusid, säilitama 10 kuni 15 aastat. Küsimuse asetus on minu meelest ka põhimõtteliselt vale. Me ei peaks tegelema mitte sellega, et me keelame delikaatsete andmete kogumist, vaid peaksime rohkem keskenduma andmebaaside kaitse, turvamise tõhustamisele. Arstina näen ma selles ettepanekus ohtlikku tendentsi: kogu tervishoiualane statistika muutub ebausaldusväärseks, sest kõik põhineb delikaatsetel andmetekogudel. Kui statistiliste andmete puhul puudub võimalus vajaduse korral tagasi minna isiku või objektini, mille kohta andmeid koguti, siis võib statistilisi andmeid moonutada kuidas tahes. Eestis on olemas rahvusvaheliselt aktsepteeritud pikaajaliste traditsioonidega registrid. Nendest kõige kujukam on 20 aastat eksisteerinud vähiregister, mille hävitamine võiks olla tõenäoliselt järgmine samm. Samasse loetellu võiks võtta ka sünniregistri. Tervishoiu valdkonnas on registrite asutamise eesmärk laiem: tervishoiupoliitika kujundamine. Registrite ristkasutamine annab võimaluse rahva tervisliku seisundi muutusi prognoosida. Toon mõned näited. Eestis tehti 1997. aastal 19 157 aborti, sealhulgas Tallinnas 7500. Sünnitusi oli samal ajal 12 000. Kui me täpselt ei tea, kes on meil need aborditegijad, raseduse katkestajad, siis mismoodi me suudame tegelda preventsiooniga, mismoodi me suudame oma meetmeid sihtgruppidele täpsemalt suunata. Ja üks märkus muudatuste lehe kohta: § 15 muutmise ettepaneku juurde on märgitud, et valitsuse esindaja oli nõus. See on vale. Valitsuse esindaja ei toetanud seda parandusettepanekut.
Ja lõpetuseks, lugupeetud Riigikogu liikmed, millised on meie ühised eesmärgid? Seda nii üldisemalt kui konkreetsel juhul. Kas me soovime tõesti raseduse katkestamise delikaatse ja väga ohtliku protseduuri muuta anonüümseks ja läbiviidavaks igasugustes tingimustes, ka kõige halvema nurgaarsti juures? Ja enne kui otsustame, kuidas ja kus me katkestame rasedusi, teen mina eelnõu algatajana ettepaneku selle eelnõu lugemine katkestada. Aitäh!
Esimees
Suur tänu, proua minister! Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi? Tõnu Kauba, palun!
T. Kauba
Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Teema on ilmselt ülihuvitav ka nendele, kes meditsiiniga iga päev kokku ei puutu. Aga meditsiini poole pealt vaadates on ka selles eelnõus siiski küsitavusi. Ma küsiks sult üldiselt, võib-olla mitte niivõrd viidates mõnele konkreetsele paragrahvile või lõikele. Sinu seisukoht seoses inimese vaba õigusega käsutada oma tervisesse puutuvat, oma kehasse puutuvat. Üks selline kehasse puutuv nähtus on steriliseerimine. Kui abort on võimalik ainult naiste puhul, siis steriliseerida me võime nii mehi kui naisi. Järelikult peaks see meile kõigile huvi pakkuma. Mis sa arvad, kas selliste sammude puhul nagu steriliseerimine, mis on ju lõppkokkuvõttes pöördumatu, peaks ühiskond olema rohkem isikukeskne ja lähtuma sellest, mida isik ise soovib, või lähtuma rohkem sellest, mida ühiskond, näiteks terve eesti rahvas tänasel päeval vajaks?
T. Aro
Aitäh huvitava küsimuse eest! Kuna sa alustasid sellest, et inimesel on õigus käsutada oma tervist ja oma keha, siis lähtun ma ikkagi vabatahtlikkusest ja isikukesksusest ja isiku arusaamast ja suhtumisest. See kõik, kuidas ta teadvustab oma kohta ühiskonnas, on juba järgmine tase.
Esimees
Tänan! Kolleeg Liia Hänni.
L. Hänni
Aitäh! Austatud proua minister! Kõigepealt ma tänan teid selle eest, et te tegite ettepaneku seaduseelnõu teine lugemine täna katkestada, sest minu teada komisjoni ettepanek oli eelnõu täna vastu võtta. Aga nagu näha, on veel väga palju küllalt raskeid teemasid läbi arutamata. Ühte te puudutasite või õieti kõiki neid te puudutasite ja üks on see, kus võiks toimuda raseduse katkestamine. Praegu ei ole selge algataja seisukoht, sest parandusettepanekute tabelis seisab ettepaneku nr 2 juures, mis laiendab võimalust katkestada rasedus ka teistes tervishoiuasutustes peale haigla, algataja seisukohana "nõus". Teie ettekandest ma lugesin siiski välja, et te suhtute negatiivselt sellesse, et raseduse katkestamine võiks toimuda kusagil mujal kui haiglas. Nii et ma sooviksin teie täpsemat seisukohta.
T. Aro
Kõigepealt pean ma vabandust paluma. Komisjoni töökoosolek toimus samal ajal, kui oli valitsuskabineti nõupidamine, seepärast ei olnud mul võimalust osaleda, osales meie jurist. Oma ettekandes ma ka viitasin, et see on vaieldav. Praegune sõnastus, mis viitab litsentseerimise tingimustele, annab võimaluse teha ka nii, et katkestada on võimalik ainult haiglas. Ma lihtsalt tahtsin praegu rõhutada, miks meie eelnõu algatajana nägime haiglavarianti. Praegune sõnastus ei välista võimalust, et see hakkabki toimuma ainult haiglas.
Esimees
Tänan! Kolleeg Anti Liiv.
A. Liiv
Aitäh, lugupeetud juhataja! Proua minister! Ma täpsustaksin, kuna siin taga - ma vahest selgitan ka kuulajatele - on võib-olla võitlus väga sageli ambulatoorselt töötavate eraarstide-günekoloogide ja statsionaari vahel. Eraarstid-günekoloogid süüdistavad, et nüüd on ülekaalu saavutamas n-ö munitsipaalgünekoloogid, kes võtavad ambulatooriumis töötavatelt eragünekoloogidelt ära suure rahaallika. Selle tõttu on see võitlus käimas. Kuna ma kuulsin praegu, et kõnes lipsas läbi väljend "kes teab missugused nurgatagused arstid", siis minu arust ei tohiks ju see küll tähendada litsentseeritud eragünekolooge. Kui aga teevad teised, siis see on juba kriminaalne abort ja seal enam indeksid ei loe mitte midagi.
T. Aro
Ma sain su küsimusest aru. Ma absoluutselt ei tahaks praegu vastandada erapraksises töötavaid günekolooge suurtes haiglates töötavate naistearstidega. Minu väljaütlemine oli sellepärast natuke räigem, et ma tahtsin öelda, et kui meil puudub andmekogu ja statistika, siis me ei saagi tuvastada, kus neid aborte üldse tehakse. Ja pole välistatud, et neid tehakse ka ilma litsentsita, sest meil puudub konkreetne ülevaade. Kurb on muidugi, kui me niisuguste tõsiste seaduseelnõudega omamoodi jagame ka turgu. Aga naistearstina, kes on 20 aasta jooksul oma käega pidanud väga palju tegema aborte ja katkestama väga palju rasedusi, küll meditsiinilistel näidustustel, küll tegema tehisaborte patsientide soovil, võin küll käe südamele panna, et kui jätkub tendents, et raseduse katkestamist reklaamitakse kui probleemi lahendust päeva jooksul ja see on tõesti päris tulus sissetulekuallikas, siis ma ei saa seda õigeks pidada. Minu meelest peab teadvustama iga naistearst, töötagu ta siis kus iganes, ja peab teadvustama iga naine, iga pere, et raseduse katkestamine ei ole kosmeetiline protseduur. Ja sellest tuleneb ka vastutustundlikum suhtumine. Nii et meie seaduse eesmärk ja idee ei ole mitte see, et kelleltki leiba ära võtta, vaid et teadvustada selle tõsise probleemi olemus ja kontsentreerida see tegevus tõesti kvalifitseeritud raviasutustesse. Ma tean, et seda võitlust on ja see kumab läbi ka sellestsamast parandusettepanekust.
Esimees
Tänan! Kolleeg Enn Tarto.
E. Tarto
Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Nagu me teame, on tegemist ülimalt tõsise küsimusega. Paljudes riikides on arutatud, kas raseduse katkestamine on vägivaldne elu võtmine ja kuidas seda ikkagi tõlgendada, et mingi 11 nädalat võib ja pärast ei või. Kuidas teie sellesse suhtute, kuidas teie sellest probleemist üle saite?
T. Aro
Ma ei hakkaks pidama päris arstiteaduslikku ja embrüonaalarengu loengut. See on rahvusvaheline tava, et kolm kuud on piir, millal võib vaba tahte alusel rasedust katkestada, s.o siis 11 nädalat. Sealt edasi, kuni 21. rasedusnädalani on see põhimõtteliselt võimalik meditsiinilistel näidustustel. Nii et see on olnud rahvusvaheline tava ja meditsiiniliselt aktsepteeritud. Pärast 21 nädalat on loode juba võimeline iseseisvalt edasi elama. Nii et nii hilises rasedusjärgus raseduse katkestamine toob ilmale ühe sügavalt enneaegse lapse, kelle elushoidmisega hakkab riik väga palju vaeva nägema ja vahendeid kulutama. Nüüd teine küsimus: mis üldse on elu? Näiteks katoliku kiriku seisukohalt ei tohi kasutada isegi rasestumisvastaseid vahendeid, kuna ka munaraku suhtes kuidagi ahistavalt käitumine on keelatud, kondoomi kasutamine ei ole lubatud. Mis on elu? Kas lapse sünd on elu, kas munaraku ja seemneraku kokkusaamine on elu algus või on elu algus see, kui viljastatud munarakk emakaõõnde pidama jääb? Nii et siin on lahtirääkimata seisukohti, aga meie lähtume praegu ikkagi arenenud maade praktikast ja tavadest.
Esimees
Tänan! Kolleeg Arvo Haug.
A. Haug
Tänan! Lugupeetud minister, registrite koostamisest rääkides kasutasite terminit "üldistes huvides". Minu teada kaitsevad Eestis üldisi huvisid eriti hästi haisuajakirjanikud ja paparazzid. Kas üldse on põhimõtteliselt võimalik isikuandmeid seadusega kaitsta?
T. Aro
Tundub niimoodi, et praegu püütakse rakendada lihtsalt igasuguste andmete kogumise keeldu, olgugi et arstid, ma arvan, teavad päris hästi, mismoodi haiglates on andmed olemas, mismoodi elektrooniliselt haiguslugusid töödeldakse, mis andmed lähevad haigekassadesse. Nii et üht tsentraalset registrit kaitsta selles süsteemis on kõige lihtsam.
Esimees
Tänan! Kolleeg Vootele Hansen.
V. Hansen
Aitäh! Austatud proua minister! Minu küsimus on suunatud ühiskonnas teatud väärtushinnangute nihkumisele, mis on päris pikaajaline protsess. Me teame, et raseduse katkestamisse on erinevatel aegadel erinevate maade kultuuritaustas suhtutud väga erinevalt. Esimesel lugemisel ma küsisin eksperdilt, kas töörühmas arutati ka mehe nõusoleku vajalikkust - mõne maa seaduste järgi peab mees sellest teadma. Lähtudes Põhjamaadest levinud väga tugevast isikuvabaduse rõhutamisest, vastati, et kuigi raseduse all võib mõista kahte olendit, loodet ja naist, siis on tegemist naise kehaga ja see on naise ainuisikuline otsus, ei ole tähtis, kas mees teab või ei tea. Igati loogiline lähenemine, kui isikuvabaduse põhimõttest lähtuda. Tegelikult peaks hakkama toimuma siis ka teise seaduse, s.o perekonnaseaduse puhul teatud väärtuste ümberhindamine. Me teame, et praegu sünnivad väga paljud lapsed ju väljaspool abielu. Võib-olla peaks hakkama mõtlema sellele, kas on täiesti õigustatud, kui mehelt enne ei küsita, ometi tekib mehel kohustus pärast lapse sündi maksta elatist. Praegu on kaks erinevat loogikat vastuolus.
T. Aro
Ma olen teiega päri. Seoses mitmesuguste toetussüsteemide ja tulumaksuvaba miinimumi muutustega ja niisuguste ideedega olen lugenud päris hoolega läbi sellesama perekonnaseaduse. Loomulikult käsitleb perekonnaseadus perekonda kui ainult registreeritud abielus olevaid inimesi. Perekonna mõistet ei ole ju kuskil defineeritud. Mis on pere, mis on perekond? On küll terve peatükk "Perekond", kus käsitletakse abikaasade õigusi ja last selles kontekstis jne. Ma olen päri, et see temaatika on vaja lahti kirjutada, aga see eeldab ka heas mõttes tsiviliseeritud perekonnaelu, kus niisugused asjad räägitakse perekonnas lahti. Kuidas seda praegu seadusesse sisse kirjutada, mis see meile annab? Ma kardan, et tänases kontekstis ei vii see abikaasa nõusolek meid edasi. Aga arutatud seda on.
Esimees
Tänan! Kolleeg Tõnu Kauba, teine küsimus.
T. Kauba
Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Lubaksin oma küsimuse pikas sissejuhatuses kõigepealt öelda, et küllap abordi lubatavuse või mittelubatavuse suhtes see 11 nädala piir või, ütleme, üks teatud piire on sellega seotud, et just sel ajal poeb hing loote sisse ja hiljem on tegemist juba hingega, enne ei olnud hinge loote sees. Niipalju sellest. Aga mis puutub sinu vastusesse minu esimesele küsimusele, siis ma lubaksin edasi arendada siit ühte teemat - need on avalikud huvid. Ma sain sissejuhatusest aru, et see seadus ja ka mitmed teised seadused lähtuvad eeskätt avalikest huvidest. Kuidas me peame mõistma seda, kui inimesel on ühelt poolt õigus - ja sina asusid selle tema enda õiguse suhtes ühte äärmusesse, öeldes, et isikul on õigus oma kehaga teha, mis tahab (sõnastus oli teine, aga mõte oli see) - ning samal ajal on olemas avalikud huvid, mida sa enne aktsepteerisid. Mida me siis ikkagi tegelikult raseduse katkestamisel, raseduse hoidmisel ja kõigil nendel muudel protseduuridel arvestame, kas rohkem isiku enda õigust ükskõik millise arsti juurde minna, ka selle arsti juurde, kellel litsentsi ei ole, või seda, et riigis on olulised teatud tervishoiuorganisatsiooni taseme kriteeriumid jne, et me selle järgi tahaksime, et kõik inimesed oleksid terved, et nad endale ise viga ei tee, et nad haigusi ei saaks jne?
Lõpetuseks jälle üks avalikkusega seotud vallatu remark. Viimasel ajal oleme kuulnud ühe ameeriklanna Monica intiimsuhetest ja sellega seoses Internetist lugenud ka ühe mehe ejakulaatidest ja muudest asjadest. Ajakirjanduse survel lugesin ka mina neid asju. Mis sa arvad, kas avalikkuse huvi nende asjade vastu on alati nii põhjendatud, nagu meile täna serveeritakse? Kaks küsimust.
T. Aro
Ma loodan, et ma suutsin sind jälgida. Vastaksin kõigepealt viimasele küsimusele, see saab olla minu isiklik seisukoht. Me räägime siin tervishoidu ja tervist puudutavatest delikaatsetest andmetest, mis on väga salastatud. Samal ajal niisuguste juhtfiguuride ja juhtpoliitikute elu intiimse poole selline avalikustamine - mina isiklikult seda absoluutselt õigeks ei pea. Teine küsimus oli avalike või üldiste huvide kohta. Ma tsiteerisin andmekogude seaduse § 9 lõiget 2, need on need postulaadid, mille huvides võiks andmeid koguda. Mitte milleski muus kontekstis ei rõhunud ma avalikule huvile ega avalikkuse tähelepanule. Nii et siin on natukene filosoofiat rohkem, ma olen nõus sinuga arutlema sel teemal väljaspool Riigikogu istungite saali.
Esimees
Tänan! Kolleeg Jaanus Männik.
J. Männik
Aitäh, härra juhataja! Austatud proua minister! Mul on küsimus eelnõu 4. peatüki § 23 kohta. Kas mul on õigus, kui ma väidan, et sellest võiks välja lugeda teatavat segadust, kui vaadelda kõigis viies lõikes seda teksti, kust ei selgu täpselt, kumba karistatakse rahatrahviga, kas rasedat ennast või raseduse katkestajat. Lõigetest 2, 4 ja 5 võiks selle kaudselt välja lugeda, aga esimestest lõigetest ei selgu, kumba karistatakse rahatrahviga.
T. Aro
Need on kriminaalkoodeksi parandused ja loomulikult on adresseeritud trahvikviitungid tehnilisele katkestajale.
Esimees
Tänan! Kolleeg Anti Liiv, teine küsimus.
A. Liiv
Aitäh, härra juhataja! Siin saalis on väga palju kordi kõlanud sõnad, et riik on väga halb peremees. Minu hea kolleeg härra Vootele Hansen, kes on jumalaga väga heades suhetes, tõstatas küsimuse mehe omandiõigusest. Nüüd ma küsiksin, kas on arutatud, kelle omand on naise keha ja tema sees olev loode? Sest küsimuse arutelu käib ju tegelikult omandiõiguse realiseerimise ümber. Kas mehel on õigus sõna kaasa ütelda, kas riigil on õigus sõna kaasa ütelda? Kas ei peaks olema naise enda võõrandamatu õigus otsustada, kuidas ta seda teeb? Ja kus seda tehakse, on tehniline küsimus.
T. Aro
Ilmselt olen ma sinuga nõus.
Esimees
Tänan! Kolleeg Aleksander Stern.
A. Stern
Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister ja selle sõna kõige paremas mõttes ka hea asjatundja antud teemal! Kui vajalikuks te peate siin seaduses praegu 13. ja 14. paragrahvi? Kas siin ei ole tegemist asjadega, mis on paljuski iseenesestmõistetavad? Näiteks järeluuringute puhul, kui patsient ei tule üldse pärast kontrolli, kas me saame siis arsti nii väga vastutavaks lugeda?
T. Aro
Paragrahv 13 "Raseduse katkestamise ettevalmistamine", § 14 "Raseduse katkestamisele järgnevat toimingud". Paragrahvi 14 puhul on oluline lihtsalt see, et see annab naisele teatud õigused, ka ravikindlustuseta isikule. Nüüd analüüside tegemise kohustused. Ma leian, et need on siiski vajalikud. On väga palju juhtumeid, kus mitte mingisuguseid uuringuid ei tehta ja tüsistuste protsent tõsiste põletike ja järgneva viljatuse näol on päris suur. Nii et selles mõttes pean ma arstina õigeks, et need on siia sisse kirjutatud.
Esimees
Tänan! Kolleeg Enn Tarto, teine küsimus.
E. Tarto
Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud minister! Tõenäoliselt me elu ja meeste õiguste küsimuses üksmeelele ei jõua. Aga ma küsiksin n-ö riiklikult seisukohalt lähtudes. Kui arutati seda eelnõu valitsuses, kas arutati ka seda, mida tuleks teha, et oluliselt vähendada abortide arvu Eestis? See on ju ikkagi kohutavalt suur ja sellest on palju juttu olnud. See on siiski kaudselt ka selle eelnõu teema.
T. Aro
Siin võib vaadata ju asja mitmes kontekstis. Üks kontekst on see, kuidas ja mis viisil suurendada sündimust, mis omakorda vähendaks aborte ja raseduse katkestamist. Teine pool on sõnastatud sellesama seaduseelnõu teises pooles. Eks steriliseeriminegi ole üks tee, kuidas me raseduse tehislikku katkestamist saame vähendada. Samuti kogu informatsiooni levik. Eesti Pereplaneerimise Liidu asepresidendina julgen küll öelda, et edusammud on olemas, abortide arv on vähenenud. Kahjuks ei ole see protsentuaalselt ega suhtes sündide arvuga veel rõõmustav, sellepärast et sündimus lihtsalt langeb kiiremini kui abortide arv. Nii et see suhtarv kahjuks midagi rõõmustavat meile ei ütle. Aga seksuaalkasvatus koolides, kogu informatsiooni saamine hakkab juba näitama esimesi positiivseid tulemusi.
Esimees
Tänan! Kolleeg Tiit Sinissaar.
T. Sinissaar
Aitäh, härra esimees! Austatud proua minister, minu küsimus puudutab selle seaduseelnõu kõige viimast sätet, s.o muudatusi kriminaalkoodeksis. Isiku tahte vastaselt steriliseerimise eest karistatakse 2-6-aastase vabadusekaotusega. Siin ei ole mingit diferentseerimist ei selles mõttes, kas tegemist on teovõimelise või teovõimetu isiku steriliseerimisega. Ja teiselt poolt ei ole ka diferentseeritud, kas selle steriliseerimise on toime pannud vastavat litsentsi omav arst või keegi kurjategija lihtlabaselt. Kas seaduseelnõu autorite arvates oleks tarvis siia natukene suuremat diferentseerimist sisse panna? Kui on tegemist selle kõige võikama juhtumiga, kus lihtsalt üks kurjategija mingisugusel motiivil steriliseerib teovõimelise isiku ja ta saab selle eest ainult kaks aastat, kas see ei ole nagu natukene vähe?
T. Aro
Kõigepealt, need kriminaalkoodeksi paragrahvid reguleerivad meditsiinitöötaja vastutust. Kui on tegemist lausa kurjategijaga, siis laienevad talle hoopis teised paragrahvid ja tema juhtumit menetletakse seaduse täie rangusega ja teda ka karistatakse vastavalt. Teovõimetu käest ei küsita steriliseerimiseks arvamust või luba. Tal on seaduslik esindaja, eestkostja.
Esimees
Tänan! Kolleeg Ülo Peets.
Ü. Peets
Tänan, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Eelnõu on tõesti selline, mille kohta saavad küsida ainult asjatundjad. Ka teie tõite välja, et on teadmata, millal õieti inimese elu algab. Tõnu Kauba arvab, et siis, kui hing sees on. Aga kas see seaduseelnõu hakkab kehtima mingis järgus ka katseklaasis olevate laste kohta?
T. Aro
Katseklaasis olevat last ja temaga seonduvat reguleerib embrüokaitse seadus ja see ei ole selle seaduse objekt. Kui arutleda selle üle, millal algab elu, siis ega tegelikult raseduse katkestamise seaduse eelnõu ei ole ju - ei saagi väga pehmelt öelda - seadustatud tapmise eelnõu. See on ikka midagi muud. On meditsiinilise protseduuri reguleerimist puudutav eelnõu.
Esimees
Tänan! Kolleeg Arvo Haug, teine küsimus.
A. Haug
Lugupeetud minister! Palun väheke värskendada minu teadmisi. Paragrahv 9 nimetab, et rasedus katkestatakse ainult haiglas, ja lõigus 1 öeldakse, et rasedust võib katkestada ainult vastavat riiklikku tegevuslitsentsi omavas tervishoiuasutuses. Kas naistenõuandlat loetakse siis haiglaks või mitte?
T. Aro
Kõigis nendes struktuuriüksustes, mis on haigla koosseisus, kus on olemas operatsiooniploki tingimused, ja millel on vastav litsents, võib neid protseduure teda.
Esimees
Tänan! Kolleeg Tiit Sinissaar, teine küsimus.
T. Sinissaar
Aitäh, härra esimees! Proua minister! Ma täpsustan oma küsimust veidi lihtsamalt. Ennekõike seletus. Loomulikult, kriminaalkoodeks ju ei käsitle seadusega kooskõlas olevat tegevust, kui oli juttu, et teovõimetu käest ei küsita, loomulikult küsitakse tema esindaja käest. Kui see on küsitud, siis on see tegevus seadusega kooskõlas ja selle eest ei saa kedagi karistada. Karistatakse siis, kui on seadusega vastuolus. Ma toon lihtsa näite. Kui seadusega vastuoluliselt steriliseeritakse tugev ja terve 20-aastane isik või 70-aastane haige ja teovõimetu isik, aga karistuste vahe on niivõrd väike, kas see on õigustatud?
T. Aro
Ilmselt ma jään sinule ammendava vastuse võlgu. Ütlen ainult seda, et 70-aastast teovõimetut ei ole mõtet steriliseerida, sest ta ongi juba looduslikult steriilne. Selles mõttes oli näide ebaõnnestunud. Ja kui me räägime kastreerimisest, siis kastreerimine on midagi muud kui steriliseerimine. Kastreerimine on suguvõimetuks tegemine, steriliseerimine puudutab ainult järglaste saamise funktsiooni sekkumist.
Esimees
Tänan! Kolleeg Lembit Arro.
L. Arro
Aitäh, lugupeetud juhataja! Minul on küsimus § 5 kohta. Millal naine saab naiseks? Siin on kirjutatud, et naise rasedust võib katkestada. Kui näiteks 13-aastane on rase, kas ta on naine või on ta laps või peab tal raseduse katkestamiseks kellegi nõuolek olema?
T. Aro
Kui naissoost isik on rasestunud, siis on tema füsioloogia naisena alustanud funktsioneerimist. Järelikult võib teda käsitada kui naist.
Esimees
Tänan, proua minister! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Küll aga on juhatajal üks küsimus. Valitsuse esindajana tegite ettepaneku seaduseelnõu arutelu katkestada. Minu küsimus on protseduurilist laadi: millises arutelu staadiumis?
T. Aro
Katkestada teine lugemine kohe praegu.
Esimees
Pärast ettekannet? Nii et kaasettekandeid ei tule?
T. Aro
Meie poolt ei tule, teisi ka mitte.
Esimees
Ma siiski täpsustan. Teie ettepanek on katkestada seaduseelnõu arutelu pärast teie ettekannet?
T. Aro
Pärast kaasettekandja ettekannet, enne muudatusettepanekute läbivaatamist.
Esimees
Tänan! Nüüd ma jään kolleeg Siiri Oviiri natuke pidurdama, sest Vabariigi Valitsus on teinud ettepaneku kaasettekandeks sõna anda ka töögrupi esindajale doktor Maike Parvele. Valitsus loobub. Aitäh! Niisiis kolleeg Siiri Oviir, palun!
S. Oviir
Ma tänan, et valitsus nõustus katkestamisega pärast komisjoni kaasettekannet, mis annab võimaluse teile seletada, miks komisjon tegi just nimelt sellised parandusettepanekud, nagu ta tegi. Mis puutub väitesse, et valitsus mõne parandusettepanekuga ei nõustunud, nimelt andmekogude moodustamise kohta käivatega, siis annaksin järgneva selgituse. Sotsiaalministeeriumist oli kohal kaks esindajat, kes ei väitnud, et valitsus ei nõustu parandustega. Seda, kas andmekogude pidamine on seadustatud või mitte, arutas komisjon väga põhjalikult ja koos kahe seda teemat käsitleva seadusega, nimelt isikuandmete kaitse seadusega ja andmekogude seadusega. Täpsustaks ühte proua ministri väidet, et andmekogude seaduse § 9 lõige 2 annab õiguse moodustada nimetatud andmekogusid, st abortide ja steriliseerimiste kohta. Andmekogude seaduse §-s 9 on ainult üks lõige, tal ei olegi kahte lõiget, nii et sellist võimalust ta anda ei saa. Kuid andmekogude seaduse § 3 lõige 3 kõlab järgmiselt: "Riik ja kohalik omavalitsus võivad koguda nende peetavatesse andmekogudesse oma seadusekohaste ülesannete täitmiseks andmeid, mille kogumine on ette nähtud seadustes või seaduse alusel vastuvõetud õigusaktides." Ühtegi õigusakti, mis annaks Sotsiaalministeeriumile õiguse koguda niivõrd delikaatseid andmeid andmekogudena - seesama seadus annab ka andmekogule sisu, st teda on risti ja rästi võimalik kasutada, kõik selle inimese kohta välja tuua - ei ole. Nii et seetõttu sündiski §-desse 15 ja 22 vastav säte. Teaduslikel või pedagoogilistel eesmärkidel võidakse moodustada mingi andmekogu haiglas või mõnes teises tervishoiuasutuses sisalduvate andmete alusel, kuid mitte ei jõuta selleni, et näiteks proua Tamm, vanus see ja see, elab seal ja seal. See ei ole ju teaduslikul tööl tähtis, need on juba isikuandmed. Ministeerium on kogunud andmeid alates 1994. aastast, tõsi küll, ilma perekonna- ja eesnimeta, kuid koodiga ja aadressiga. See ei ole seadustes lubatud, selline andmekogu on seadusevastane. Ja nii kaua, kui ei ole viidud mõnda seadusesse sellist luba, ei saa ka õiguskomisjon aktsepteerida nende kogude olemasolu.
Komisjon on seaduseelnõu arutanud kolmel korral. Kord enne esimest lugemist, see oli 9. juunil. Jah, anname endale aru, see oli vahetult enne suvepuhkusele minemist ja nüüd need hulgalised küsimused näitavad ka seda, et Riigikogu liikmed ei ole jõudnud sellesse seadusesse süveneda, seetõttu on katkestamise ettepanek vahest õigustatud. Kahel korral arutasime nüüd sügisel enne teist lugemist, 14. ja 15. septembril.
Mõni sõna olulisematest muudatusettepanekutest ja sellest, millest komisjon lähtus neid ettepanekuid tehes. Komisjoni koosseisu ei kuulu ühtegi arsti, loomulikult siis ka mitte naistearsti. Järelikult vaatas komisjoni koosseis seda seadust patsiendi pilguga ja lähtudes patsiendi õigustest. Ja seetõttu tegime ka paranduse §-s 9. Varem oli, et raseduse katkestamine on lubatud ainult haiglas. Nüüd on seda laiendatud, on lubatud tervishoiuasutuses, kellel on vastav riiklik tegevuslitsents. Järelikult ei saa kõne alla tulla mingi halb nurgatagune tegija. Kui Sotsiaalministeerium annab tegevuslitsentsi, siis järelikult on ta hinnanud seda heaks meditsiiniasutuseks. Nii et nurgatagused abordid, nagu rahvakeeles öeldakse, on kriminaalkuritegu ja hoopis teise seaduse ese. Miks mitte ainult haiglas? Tutvusime ka vastava statistikaga, mis on ju olemas. Täna tehakse tehisaborte ka mujal kui haiglas. Vastav statistika ei näita, et abortide ebaõnnestumised on just nende n-ö ambulatoorsetes tingimustes teostatud abortide hulgast. Seal tehtud abortide tase on samaväärne haiglas teostatuga. Kuid kui lähtuda patsiendi õigustest, siis haiglas ei ole patsiendile tagatud küllaldane diskreetsus. Haigla on suhteliselt avalik koht. Lähtudes jällegi patsiendi õigustest, otsustati, et nimetatud operatsiooni võib teha ka teises tervishoiuasutuses, kus on võimalik patsiendile diskreetsust enam tagada. Kui on tervisega seotud probleeme, siis loomulikult toimub abort haiglas. On nii teise etapi kui kolmanda etapi haiglaid. Kolmanda etapi günekoloogiahaiglaid on ainult kolm: Tallinna Keskhaigla, Pelgulinna ja Tartu haigla. Järelikult võiks patsiendi huvides need etapid eristada ja kergemate tervisehäirete puhul siiski pöörduda ka teise etapi haiglasse, et inimene ei peaks Võrust tulema Tartusse või Tallinna. Selle nimekirja, missugused haigused, millised tervisekahjustused millise etapi haiglasse mineku tingivad, kinnitab sotsiaalminister oma määrusega. Sellel põhimõttel tegime § 9 lõike 2 kohta parandusettepaneku.
Proua ministri väitele, et käesoleva seaduse ese on raseduse katkestamine ja steriliseerimine, et ta ei ole perepoliitiline seadus, tahaks vastu vaielda, sellega ei saa nõustuda. Iga seadus, mis puudutab laste sündi või pere toetamist või neid küsimusi ükskõik mis otsapidi, on seotud perepoliitikaga. Me võime lubada aborte kõigile ja väga noores eas, võime nad absoluutselt ära keelata, nii- või teistpidi on see ju seotud rahvastiku taastootmisega. Ja sellest tulenevalt leidsime, et kuna steriliseerimine on üldjuhul pöördumatu protsess, siis ei saa nõustuda, et steriliseerida võib isikuid alates 30. eluaastast - ta on siiski veel väga noor inimene. Esmasünnituse iga on meil pikenenud, kui seda võrrelda ajaga kümmekond aastat tagasi. Seetõttu pikendasime viis aastat ka iga, millest alates on steriliseerimine lubatud. Selle ümber käis vaidlusi, oli ka teisi ettepanekuid, näiteks, et alates 40. eluaastast. WHO aktide alusel kestab fertiilne iga kuni 49. eluaastani, Euroopas on selleks arvuks võetud enamasti 45. Nii et siin on erinevaid lähenemisnurki. Hääletamise tulemusena otsustas komisjon mitte lubada steriliseerimist enne 35. eluaastat. Ja teine parandus. Kui eelnõus oli, et steriliseerimine on lubatud, kui isikul on vähemalt kaks last, siis komisjon otsustas suurendada ka laste arvu - kolmeni.
Need on põhilised muudatusettepanekud, mida komisjon tegi. Ja kuna lugemine katkeb, me muudatusettepanekuid läbi ei hääleta. Võtan omale õiguse paluda teilt parandusettepanekuid - et ei oleks liigset kiirustamist - järgmiseks kolmapäevaks kella 12-ks. Tänan tähelepanu eest!
Esimees
Tänan, Siiri Oviir! Kolleegidel on küsimusi. Liia Hänni, teine küsimus.
L. Hänni
Aitäh! Paragrahvi 9 pealkiri on "Raseduse katkestamine ainult haiglas" ja proua sotsiaalministri selgitustest tuligi välja, et peetakse silmas haiglat või siis haigla struktuuriüksust kui kohta, kus tohib rasedust katkestada. Milline oli komisjoni arusaam? Kas te saite ka asjast nii aru, et edaspidi toimub see ainult haiglas, või nägite ette, et ka see litsentseeritud tervishoiuasutus on mingi teine asutus, mitte haigla?
S. Oviir
Jaa, ma palun vabandust, ma lihtsalt unustasin jutuhoos selle paragrahvi pealkirjale tähelepanu juhtida. Siin on eksitav trükiviga. Komisjon otsustas sõnad "ainult haigla" ka pealkirjast maha võtta. Ja riiklikku tegevuslitsentsi omav tervishoiuasutus ei ole ainult haigla, see võib olla mingi tervisehoiu- või perearstikeskus, mingisugune muu arstikabinet, ühesõnaga ka ambulatoorne võimalus, sest raseduse katkestamise puhul lastakse inimene üldjuhul, kui tervis on hea, samal päeval haiglast välja, nii et samamoodi võib seda teha ka ambulatoorselt ja seda ka tehakse. Ei ole meil mõtet ära keelata, patsiendile tuleb anda võimalus valida.
Esimees
Tänan! Kolleeg Ülo Peets, teine küsimus.
Ü. Peets
Tänan, härra juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Paragrahv 5 annab üheselt mõista, et isik peab olema kirjalikult vormistanud oma soovi rasedust katkestada, § 11 järgi tehakse see otsus ka kirjaliku dokumendina, rakendussätete 4. lõigu järgi saab raseda tahte vastaselt tema raseduse katkestamise eest karistuse määrata. Minu küsimus tuleb puhtjuriidiline. Kui inimene viimasel hetkel otsustab siiski ümber, aga puudub kirjalik dokument, et ta ei soovi rasedust katkestada, kas siis selles seaduseelnõus on midagi selle kohta ette nähtud? Kui kirjalikke dokumente ei jõuta vormistada, aga eelnevalt on kirjalikult vormistatud, et rasedus tuleb katkestada?
S. Oviir
Kui inimene viimasel hetkel mõtleb ümber, siis ta ei tule sellele operatsioonile. Kui ta on juba narkoosi all, siis ta ei saa enam ümber mõelda. Kirjalik raseduse katkestamise avaldus on väga õigustatud.
Esimees
Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Algataja soovil on seaduseelnõu arutelu katkestatud. Üks kirjalik küsimus on veel, palun!
S. Oviir
Üks kirjalik küsimus. Ma läksin nii kiiresti siit puldist ära, et proua Hänni ei jõudnud tuua. Ma loen selle kohe ette. "Kas komisjonis oli arutusel alla 15-aastase puhul raseduse katkestamisel kaasata otsustamisse tema vanemad, kuna tegemist on piiratud teovõimega isikuga?" Teatud juhtudel, nimelt § 20 alusel - see ei ole raseduse katkestamine - kaasatakse steriliseerimisotsuse tegemisel ka sotsiaaltöötaja, kes siis konsulteerib, tunneb olukorda, sest teinekord ei ole inimene ise veel küps vastama. Kuid 15-aastase puhul lähtusime raseduse katkestamisel sellest. Perekonnaseaduse järgi võib 16-aastane abielluda. Üldjuhul abielluvad noored ka sellepärast, et nad on lapse ootel. Vaidlus oli, kas 15 või 16. Jäi 15. See küsimus oli arutusel. Ja ma arvan, et see on teema, mida võib järgmisel korral edasi arutada.
Esimees
Tänan! Rohkem kirjalikke küsimusi ei ole? Ei. Mul jäi ütlemata veel muudatusettepanekute esitamise tähtaeg: 23. september kell 15. Tänan!