EELNÕU

1085 SE I

Vanemahüvitise seaduse muutmise seadus

§ 1. Vanemahüvitise seaduses (RT I 2003, 82, 549; 2006, 26, 191) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõike 1 esimene lause sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva seaduse eesmärk on säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu ning toetada töö- ja pereelu ühitamist.“;

2) paragrahvi 2 lõikes 2 asendatakse läbivalt sõnad „kuue kuu“ sõnadega „70 päeva“;

3) paragrahvi 2 lõike 4 esimene lause sõnastatakse järgmiselt:

„Hüvitisele tekib õigus ravikindlustuse seaduses sätestatud sünnitus- või lapsendamishüvitisele õigust andva sünnitus- või lapsendamislehe lõpupäevale järgneval päeval.“;

4) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses:

„(3¹) Isikule, kellele makstakse hüvitist ja kellel tekib samaaegselt õigus hüvitisele seoses teise lapse või teiste laste kasvatamisega, makstakse isiku valikul ühte hüvitist.“;

5) paragrahvi 3 lõiked 1 ja 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Ühe kalendrikuu hüvitise suurus arvutatakse hüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust. Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel.

(2) Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on hüvitise taotleja hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu, välja arvatud töötuskindlustuse seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitiselt ning sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1 punktide 1–4 ja 6–12 ning lõike 1¹ alusel makstud sotsiaalmaks, ja kalendrikuude arvu jagatis.“;

6) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 2¹ ja 2² järgmises sõnastuses:

„(2¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kalendrikuude arv on kalendriaasta kalendripäevade arvu ja töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu vahe jagatud 30-ga, kuid mitte suurem kui 12. Töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade hulka ei arvata töövabastust isiku seniste töö- või teenistustingimuste ajutise kergendamise või ajutiselt teisele tööle või ametikohale üleviimise võimatuse tõttu. Kalendrikuude arv arvutatakse täpsusega kaks kohta peale koma. Kui kalendrikuude arv on võrdne nulliga, kuid isik on saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, jagatakse tema tulu arvuga 12.

(2²) Töö- või teenistustingimuste ajutise kergendamise või ajutiselt teisele tööle või ametikohale üleviimise või selle võimatuse korral jagatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud perioodi eest ravikindlustuse seaduse alusel makstud ajutise töövõimetuse hüvitis käesoleva paragrahvi lõike 2¹ alusel arvutatud kalendrikuude arvuga. Saadud jagatis arvatakse lõikes 1 nimetatud ühe kalendrikuu keskmise tulu hulka.“;

7) paragrahvi 3 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ühe kalendrikuu hüvitise suurus on 100% käesoleva paragrahvi lõigete 1–2² alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest tulust. Hüvitise maksmise alguse- ja lõpukuul arvutatakse hüvitise suurus proportsionaalselt päevade arvule, mille eest on õigus hüvitist saada.“;

8) paragrahvi 3 lõikes 5 asendatakse sõnad „lõike 2“ sõnadega „lõigete 1–2² “;

9) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 5¹ järgmises sõnastuses:

„(5¹) Kui rasedus- ja sünnituspuhkusele või sünnitushüvitisele õigust omav ema ei kasuta õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele või sünnitushüvitisele, arvutatakse hüvitise suurus esimese 70 päeva eest käesoleva paragrahvi lõigete 1–2² alusel, kuid hüvitist ei maksta ühes kalendrikuus rohkem kui kuupalga alammääras.“;

10) paragrahvi 3 lõige 7 sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsi Konföderatsioonist), välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu, (edaspidi tulu) võrdub hüvitise suurus hüvitise ja hüvitise määra ületava tuluosa summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse hüvitise määra ületav tuluosa. Kui hüvitise ümberarvutatud suurus ja saadud tulu summa ületab käesolevas seaduse § 3 lõikes 4 sätestatud hüvitise maksimaalse suuruse või on sellega võrdne, makstakse hüvitist maksimaalse hüvitise suuruse ja tulu vahe ulatuses. Kui hüvitise suurus jääb alla riiklike peretoetuste seaduse alusel makstava lapsehooldustasu suuruse, makstakse hüvitist riiklike peretoetuste seaduses sätestatud lapsehooldustasu suuruses, arvestades laste arvu, kellega seonduvalt hüvitist makstakse.“;

11) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 7¹ järgmises sõnastuses:

„(7¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud hüvitise vähendamist ei rakendata järgmistel juhtudel:

1) esimesel hüvitise maksmise kalendrikuul eelmiste kalendrikuude eest saadud tulu osas;

2) pärast hüvitisele õiguse lõppemist saadud tulu osas, kui hüvitise maksmise kalendrikuul on tulu saadud perioodi eest, mis järgneb hüvitisele õiguse lõppemisele;

3) töötuskindlustuse seaduse alusel tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise osas, kui see makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul;

4) enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist saamatajäänud tulu osas, mis makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül.“;

12) paragrahvi 3 lõike 8 esimene lause sõnastatakse järgmiselt:

„Kui hüvitise taotlejal, kellel on lapse sünnihetkel veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi, on käesoleva paragrahvi lõigete 1–2² alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu väiksem, kui talle eelmisel korral määratud hüvitise arvutamise aluseks olnud tulu, või sellega võrdne, arvutatakse hüvitise suurus varasemast tulust.“;

13) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Kui hüvitise taotleja on käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud kalendriaastal töötanud väljaspool Eestit teises Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis ning tal puudub nimetatud perioodil ja selle perioodi lõpust kuni rasedus- ja sünnituspuhkuse alguseni Eestis sotsiaalmaksuga maksustatud tulu või tal ei olnud õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele, arvutatakse tema hüvitise suurus käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel.“;

14) paragrahvi 4 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Hüvitise maksmise kalendrikuu on kuu, mille eest hüvitist makstakse. Hüvitis makstakse välja igas kuus eelmise kalendrikuu eest. Hüvitise maksmisel ja hüvitisest kinnipeetava summa arvutamisel ümardatakse 50 senti ja sellest suurem sendisumma kroonini, summat alla 50 sendi ei arvestata.“;

15) paragrahvi 5 senine sõnastus loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2–4 järgmises sõnastuses:

„(2) Kui hüvitise saaja saab hüvitise määrast kõrgemat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu käesoleva seaduse § 3 lõikes 7¹ nimetatud juhtudel, esitab hüvitise saaja pensioniametile sotsiaalmaksu maksja tõendi tulu saamise kohta, jõustunud kohtuotsuse, -määruse, töövaidluskomisjoni otsuse või muud asjakohased dokumendid.

(3) Sotsiaalmaksu maksja on kohustatud andma hüvitise saaja nõudel talle tõendi sotsiaalmaksuga maksustatava tulu väljamaksmise kohta käesoleva seaduse § 3 lõike 7¹ punktides 1–3 nimetatud perioodide eest.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud sotsiaalmaksu maksja tõendi vormi kehtestab sotsiaalminister määrusega.“;

16) paragrahvi 6 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Iga kalendriaasta 1. jaanuaril arvutatakse käesoleva seaduse § 3 lõike 3 alusel määratud hüvitis ümber, kui hüvitise suurus on väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Hüvitist makstakse kuupalga alammääras.“;

17) paragrahvi 6 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses:

„(1¹) Iga kalendriaasta 1. jaanuaril arvutatakse käesoleva seaduse § 3 lõike 5 ja § 11 lõike 3 alusel määratud hüvitis ümber, arvestades Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.“;

18) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses:

„(1¹) Pensioniamet kontrollib isikustatud sotsiaalmaksu andmeid hüvitise maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning nelja kalendrikuu möödudes pärast hüvitisele õiguse lõppemist.“;

19) paragrahvi 8 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ravikindlustuse andmekogust kantakse riikliku pensionikindlustuse registrisse hüvitise taotleja andmed töövõimetuslehel viibitud aja kohta ja muud hüvitise määramiseks vajaminevad andmed.“;

20) paragrahvi 11 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui hüvitise taotleja laps on sündinud 2003. aastal, võetakse ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamisel arvesse 2003. aasta kalendrikuude arv, mis saadakse kalendriaasta kalendripäevade arvu ning töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade ja sama lapse kohta lapsehoolduspuhkusel viibitud päevade arvu vahe jagamisel 30-ga.“;

21) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesoleva seaduse § 3 lõikes 8 nimetatud varasem tulu arvutatakse ümber vastavalt sama paragrahvi lõigetele 1–2², arvestades käesoleva seaduse § 11 lõike 2 erisusi, isikutel, kelle õigus hüvitisele tekib alates 1. juulist 2007. a.“.

§ 2. Seadus jõustub 2007. aasta 1. juulil.

Riigikogu esimees Toomas Varek

Tallinn, Toompea

“....”.....................” 2007

Algatanud Vabariigi Valitsus

8. jaanuaril 2007 nr 1-6/3

Vabariigi Valitsuse nimel

Heiki Loot

Riigisekretär

SELETUSKIRI

vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde

I Sissejuhatus

Vanemahüvitise seadust on rakendatud üle kahe aasta. Riigikontrolli kontrollaruande kohaselt on seadus rakendunud üldjoones hästi, kuid rakendamise käigus on ette tulnud üksikjuhtumeid, mis vajavad täpsemat regulatsiooni. Regulatsiooni täpsustamise vajadust näitab ka pidevalt kasvav kohtuvaidluste arv. Eelnõus on arvestatud Riigikontrolli¹ ja Õiguskantsleri ettepanekuid² seaduse osas, samuti kohtulahendeid. Osa muudatustest on tingitud Eesti liitumisest Euroopa Liiduga alates 1. maist 2004. a. Eelnõuga ei muudeta olulisel määral vanemahüvitise maksmise põhimõtteid.

Vanemahüvitise seaduse muutmise seadus on ette valmistatud Sotsiaalministeeriumis.

Eelnõu väljatöötamises osalesid:

Katre Pall – sotsiaalkindlustuse osakonna hüvitiste ja toetuste poliitika juht (katre.pall@sm.ee; 6269 238);

Merle Malvet - sotsiaalkindlustuse osakonna juhtaja (merle.malvet@sm.ee; 626 9230);

Monika Laatsit – õigusala juht (monika.laatsit@sm.ee; 626 9330);

Reet Kodu - õigusosakonna õigusnõunik (reet.kodu@sm.ee; 626 9339);

Evelyn Hallika – sotsiaalkindlustuse osakonna nõunik (evelyn.hallika@sm.ee; 626 9227);

Siiri Saks – Sotsiaalkindlustusameti pensionite ja toetuste osakonna juhataja (siiri.saks@ensib.ee; 640 8110);

Silver Tigane - Sotsiaalkindlustusameti pensionite ja toetuste osakonna peaspetsialist (silver.tigane@ensib.ee; 640 8171);

Kersti Valge - Sotsiaalkindlustusameti pensionite ja toetuste osakonna juhataja asetäitja (kersti.valge@ensib.ee; 640 8162).

Juriidilise ekspertiisi tegi eelnõule Reet Kodu. Seletuskirja koostas Katre Pall.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

II Seaduse eesmärk

Käesoleva seaduse eelnõu eesmärk on vanemahüvitise seaduse vastavusse viimine kohtupraktikaga, soolise võrdõiguslikkuse edendamine ning tööjõu vabast liikumisest Euroopa Liidu liikmesriikide vahel tulenevate juhtumite reguleerimine.

III Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Paragrahv 1 jaguneb 21 punktiks. Järgnevalt on toodud eelnõu sisu punktide kaupa.

Eelnõu § 1 punktis 1 täpsustatakse seaduse eesmärki. Eesmärgi kohaselt makstakse hüvitist riigipoolse toetusena isiku varasema sissetuleku taseme säilitamiseks, kuid mitte selle suurendamiseks. Isikule makstakse riigi poolt toetust eeldusel, et laste kasvatamise tõttu puudub tal töine tulu ning tema sissetulekud vähenevad võrreldes varasemaga.

Eelnõu § 1 punktis 2 vähendatakse piirangut hüvitise maksmise osas isadele. Kehtiva seaduse kohaselt tekib isal õigus hüvitisele peale lapse 6 kuu vanuseks saamist. Eelnõus asendatakse lapse kuue kuu vanusepiirang lapse 70-päevase vanusepiiranguga. Kui emal on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele või sünnitushüvitisele, tekib reeglina õigus vanemahüvitisele peale lapse 70 päeva vanuseks saamist. 70-päevane õigus hüvitisele ainult emadel on oluline juhtudel, kus emal ei ole õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele ning vanemahüvitist hakatakse maksma alates lapse sünnist. Siin on piirang põhjendatud lähtuvalt ema ja lapse tervise kaitsest, kuna sel perioodil on oluline tihe emotsionaalne kontakt ema ja lapse vahel ning sel ajal kujuneb välja rinnaga toitmise režiim.

Kaheaastane praktika näitab, et vanemahüvitise saajate hulgas on isasid umbes 1%. Seega võib eeldada, et jätkuvalt on väikelastega kodus emad, kuid eelnõuga on perel siiski vabamad valikud elukorralduseks ning töö- ja pereelu ühitamiseks.

Eelnõu § 1 punktis 3 täpsustatakse, et hüvitisele tekib õigus sünnitus- või lapsendamislehe lõpupäevale järgneval päeval, kuna sünnitushüvitise maksmine ei lange alati kokku sünnituslehe päevadega. Kui ema jääb rasedus- ja sünnituspuhkusele vähem kui 30 päeva enne arsti poolt määratud sünnitustähtaega, makstakse sünnitushüvitist nende päevade võrra vähem. Eelnõuga täpsustatakse, et vanemahüvitise maksmine algab sõltumata sünnitushüvitise maksmisest peale rasedus- ja sünnituspuhkuse ehk sünnituslehe lõppu.

Eelnõu § 1 punktis 4 täpsustatakse olukorda, kus lapsed sünnivad väikese vanusevahega ning õiguse tekkimisel hüvitisele järgmise lapse kohta on vanemal õigus hüvitisele ka eelmise lapse kohta. Kuna vanemahüvitis kompenseerib laste kasvatamisega seoses saamatajäänud tulu, ei maksta vanemale üheaegselt kahte vanemahüvitist. Sarnaselt ei maksta hüvitist mitmekordselt mitmike sünni korral. Kuna kummagi lapse kohta makstavad hüvitised võivad olla erineva suurusega, saab vanem valida kumma lapse kohta talle kattuva aja jooksul hüvitist makstakse.

Eelnõu § 1 punktides 5–6 täpsustatakse hüvitise arvutamise metoodikat. Selguse huvides on kehtiva seaduse paragrahv 3 lõiked 1 ja 2 ümber struktureeritud. Eraldi lõigetes reguleeritakse keskmise tulu arvutamine, isikustatud sotsiaalmaksu suurus ja arvesse võetavate kalendrikuude arv. Lisatud on metoodika hüvitise arvutamiseks juhul, kui hüvitise saaja on eelmisel kalendriaastal üle viidud kergemale tööle.

Eelnõu § 1 punktis 5 täpsustatakse ühe kalendrikuu hüvitise suuruse arvutamine. Hüvitise suurus arvutatakse sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust, mis on kantud riiklikku pensionikindlustuse registrisse.

Samas punktis sõnastatakse ümber seaduse § 3 lõige 2, millega täpsustatakse sotsiaalmaksuga maksustatava tulu arvestamist vanemahüvitise suuruse arvutamisel. Seaduse teksti täpsustatakse töötuskindlustuse seaduse alusel makstavate hüvitiste osas. Hüvitise arvutamisel ei võeta töise tuluna arvesse töötuskindlustushüvitist, mida makstakse tööotsingute toetamiseks. Töise tuluna arvestatakse Töötukassa poolt välja makstavat kollektiivse koondamise hüvitist ning hüvitist tööandja maksejõuetuse korral. Viimastel juhtudel on tegemist tööandja kohustuste ülevõtmisega Töötukassa poolt. Seoses lõike 1¹ lisandumisega sotsiaalmaksuseaduse §-i 6, mille alusel maksab hooldajatoetuselt sotsiaalmaksu kohalik omavalitsus, tehakse vastavasisuline muudatus ka vanemahüvitise seadusesse. Hooldajatoetust ei arvestata jätkuvalt töise tuluna vanemahüvitise suuruse arvutamisel. Sotsiaalmaksuseaduse § 6 on lisandunud ka lõiked 11 ja 12, mille alusel maksab riik sotsiaalmaksu tööturukoolituses ja tööpraktikas osaleva isiku eest, mida samuti ei arvestata töiseks tuluks vanemahüvitise arvutamisel. Eelnõuga ei ole muudetud vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse võetava isikustatud sotsiaalmaksu arvestamise põhimõtteid. Arvesse võetakse töiselt tulult makstud sotsiaalmaks ning arvestamata jäetakse riigi poolt makstud sotsiaalmaks.

Eelnõu § 1 punkt 6 reguleerib kuude arvu, millega jagatakse kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaks. Aasta kalendripäevadest lahutatakse töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevad. Samuti reguleeritakse erisus, et töövabastust kergemale tööle üleviimise võimatuse tõttu ei lahutata aasta kalendripäevadest. Ajutiselt töölt vabastatud päevade mahaarvamine tagab, et hüvitis ei vähene kui isik on eelmisel kalendriaastal olnud haige, hooldanud haiget last või olnud rasedus- ja sünnituspuhkusel. Kehtiva regulatsiooni kohaselt võrdsustatakse kergemale tööle üleviimise võimatuse korral vastav periood ajutise töövõimetuse päevadega ning seda perioodi ei arvestata töötatud ajana. Riigikontrolli aruandes on juhitud tähelepanu, et kergemale tööle üle viidud vanemad on saanud põhjendamatult kõrget vanemahüvitist, kuna on kergemale tööle üle viimise võimatuse korral saanud töövabastuse, kuid töövabastuse perioodil jätkanud töötamist teise tööandja juures. Vältimaks eelnimetatud olukorda, ei käsitleta eelnõu kohaselt kergemale tööle üleviimise päevi ajutise töövõimetuse päevadena. Varasema tulu suuruses vanemahüvitise tagamiseks lisatakse paragrahvi 3 uue lõikena 2² regulatsioon hüvitise arvutamiseks isikutel, kes on hüvitisele õiguse tekkimisele eelneval kalendriaastal üle viidud kergemale tööle. Aasta kalendripäevade ja ajutise töövõimetuse päevade arvu vahe jagatakse arvuga 30.

Paragrahv 3 lõike 2² kohaselt arvestatakse eelmise kalendriaasta tulude hulka lisaks töisele tulule kergemale tööle üleviimise perioodil makstud ajutise töövõimetuse hüvitis. Eelnõu tagab võrdse kohtlemise vanemate vahel, kes on enne vanemahüvitise saamist üle viidud kergemale tööle ning kes sel perioodil kas jätkavad töötamist või mitte. Samuti tagatakse eelnõuga varasema sissetuleku suuruses hüvitise maksmine neile, kes eelmisel kalendriaastal olid üle viidud kergemale tööle ning jätkasid töötamist, arvestades sissetulekuna Haigekassa poolt tasutavat palgavahe hüvitamist.

Eelnõu § 1 punktis 7 täpsustatakse hüvitise maksmise proportsionaalsus esimesel ja viimasel kuul vastavalt hüvitisele õiguse omamise päevade arvule. Reeglina makstakse vanemahüvitist kuuhüvitisena sõltumata päevade arvust kuus, kuid kui õigus vanemahüvitisele lõppeb kuu keskel, siis erinevalt peretoetustest makstakse vanemahüvitist vastavalt sellele õiguse omamise päevadele.

Eelnõu § 1 punktiga 8 tehakse seaduse § 3 lõikes 5 olev viide sama paragrahvi lõigetele 2¹ ja 2² seoses nende lõigete sisseviimisega seadusesse.

Eelnõu § 1 punktis 9 reguleeritakse olukord, kus rasedus- ja sünnituspuhkusele õigust omav vanem sünnituslehte ei esita. Regulatsioon kehtestatakse eeskätt ema ja lapse tervisekaitse huvides (vt samuti punkt 2), samuti et vältida vanemahüvitise väärkasutamist. Eelnõuga reguleeritakse rasedus- ja sünnituspuhkuse kasutamatajätmise korral vanemahüvitise maksmine kuni alampalga ulatuses 70 päeva jooksul peale lapse sündi. Arvestatud on, et 140-päevalist rasedus- ja sünnituspuhkust saab kasutada kuni 70 päeva enne arsti poolt määratud sünnitustähtaega. Regulatsioon tagab, et isikud kasutavad oma õigusi, sh õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele ja sünnitushüvitisele ning võtab ära motivatsiooni raha pärast õiguse kasutamata jätmise. Praktikas on tegemist üksikjuhtumitega, kus sünnitushüvitisele õigust omavad isikud on soovinud loobuda sünnitushüvitisest, et saada kõrgemat vanemahüvitist alates lapse sünnist.

Kuna füüsilisest isikust ettevõtjatel ei ole õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele, aga on õigus sünnitushüvitisele, hõlmab regulatsioon füüsilisest isikust ettevõtjate sünnitushüvitisest loobumise juhtumeid.

Eelnõu § 1 punktiga 10 reguleeritakse juhtumeid, mil hüvitise saaja saab hüvitisega üheaegselt tulu. Senise praktika kohaselt puudutab see umbes 1% hüvitise saajatest. Õigusselguse huvides asendatakse seaduse § 3 lõikes 7 sõna „teenib“ sõnaga „saab“. Vanemahüvitise maksmise eesmärgiks ei ole isiku sissetulekute suurendamine, vaid eelmise aasta keskmise sissetuleku säilitamine. Kui hüvitise saajal tekivad muud sissetulekud, siis võetakse need hüvitise maksmisel arvesse. Vanemahüvitise maksmise ajal saadav sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (eelnõuga täpsustatakse, et ka mõnest teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsist kui Eestis saadud tulu) võib olla saadud eelneval perioodil töötamise eest (erisused on reguleeritud punktis 11). Hüvitise vähendamine on põhjendatud sellega, et isikul on olemas sissetulek ja saamatajäänud tulu ei pea riigieelarvest täies ulatuses kompenseerima. Eelnõuga ühtlustatakse termineid, kasutades seaduses läbivalt sõnu „tulu saama“.

Samuti muudetakse eelnõu punktiga 8 valemit, mida rakendatakse hüvitise vähendamisel töise tulu saamise korral üheaegselt hüvitisega. Kehtiva seaduse redaktsiooni kohaselt ei vähendata hüvitist kui isik saab tulu summas, mis ei ületa hüvitise määra. Kui aga isik saab tulu üle hüvitise määra, vähendatakse hüvitist arvestades kogu saadud tulu. Eelnõu kohaselt vähendatakse hüvitist arvestades vaid üle hüvitise määra saadud tulu.

Uus valem on järgmine: (hüvitis +tulu - hüvitise määr)/1,2 – (tulu-hüvitise määr)

Näide:

Isiku hüvitis on 6000 krooni ning ta saab hüvitise maksmise perioodil tulu 4000 kr. Hüvitise määr on 2480 kr.

Kehtiva redaktsiooni kohaselt arvutatakse hüvitis:

(6000 + 4000)/1,2 – 4000 = 4333,3

Uue valemi kohaselt arvutatakse hüvitis järgnevalt:

(6000 + 4000 - 2480)/1,2 – (4000 - 2480) = 4746,7

Vähendatud hüvitis on seega kehtiva valemi järgi 4333,3 kr ning uue valemi järgi 4746,7 kr.

Kehtiva seaduse kohaselt ei maksta hüvitist, kui saadud tulu ületab viiekordse hüvitise määra.

Eelnõuga eemaldatakse viiekordse hüvitise määra piirang ning sätestatakse, et hüvitist makstakse summas kuni hüvitise ja tulu summa ei ületa ühe kalendrikuu hüvitise maksimaalset suurust.

Näide:

Hüvitis on 12 000 kr. Isik saab tulu 15 000 kr. Kehtiva seaduse kohaselt isikule hüvitist ei maksta.

Eelnõu kohaselt arvutatakse uus hüvitis järgmiselt:

hüvitise määr = 2 480 kr

maksimaalne suurus = 19 191 kr

(12 000+ (15 000 – 2 480)) / 1,2 – (15 000 – 2 480) = 7 913,3

7 913,3 + 15 000 = 22 913,3 kr

19 191 – 15 000 = 4 191

Isikule makstakse uue valemi kohaselt hüvitist 4 191 kr. Kokku on isiku sissetulekud seega 15 000 kr + 4191 kr=19 191 kr ehk hüvitise maksimaalne suurus.

Lisaks sätestatakse eelnõu § 1 punktiga 10, et isikule makstakse hüvitist vähemalt riiklike peretoetuste seaduses sätestatud lapsehooldustasu summas (700-600 kr sõltuvalt lapse vanusest), arvestades sündinud laste arvu. Säte kaitseb isikuid, kelle vanemahüvitis vähendamise tulemusena jääb alla lapsehooldustasu summa. Kuna vanemahüvitise sisseviimisel eeldati soodsama olukorra teket vanematele, lisatakse seadusesse, et vanemahüvitise vähendamisel ei saa hüvitist vähendada alla kehtiva lapsehooldustasu summa. Lapsehooldustasu makstakse üheaegselt töötasuga ning erinevalt vanemahüvitisest töötasu saamisel lapsehooldustasu ei vähendata ega jäeta maksmata. Tagantjärgi vanemahüvitise ümbervormistamine lapsehooldustasuks ei ole seadusega võimaldatav. Kuna lapsehooldustasu makstakse erinevalt vanemahüvitisest iga sündinud lapse kohta, arvestatakse vanemahüvitise vähendamisel sündinud laste arvuga. Näiteks kui ühe alla aastase lapse kasvatamisel ei maksta vanemahüvitist alla 700 krooni, siis kahe lapse puhul ei maksta hüvitist alla 1400 kr. Kehtiva seaduse kohaselt on vanemahüvitise mittemaksmise korral võimalik saada lapsehooldustasu riiklike peretoetuste seaduse alusel, kui teha sellekohane avaldus.

Vanemahüvitis on maksustatav tulumaksuga, mistõttu ei ole vähendatud hüvitise netosumma sarnane lapsehooldustasu netosummaga, kuna viimast tulumaksuga ei maksustata. Makstud tulumaksu osas on isikutel tulumaksuseaduse alusel võimalik kasutada erinevaid tulumaksusoodustusi.

Näide: Isik sai vanemahüvitise maksmise perioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ning tema vastava kalendrikuu vanemahüvitise summaks jäi 200 kr. Isikule, kelle laps on alla 1 a vana, makstakse hüvitist 700 kr, millelt peetakse kinni tulumaks.

Eelnõu § 1 punktis 11 sätestatakse erisused hüvitise vähendamise kohta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul on saadud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Hüvitist ei vähendata neljal juhtumil.

Esiteks ei vähendata hüvitist esimesel vanemahüvitise maksmise kuul, kui tulu on teenitud eelneval perioodil. Näiteks jääb lapse isa lapsehoolduspuhkusele alates 1. aprillist ning hakkab sellest kuust saama vanemahüvitist. Tööandja maksab isa märtsikuu palga välja aprilli alguses. Kehtiva seaduse järgi vähendatakse isa aprillikuu vanemahüvitist, kuna vanemahüvitise maksmise kalendrikuul e aprillis sai ta sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Eelnõu kohaselt aprillikuu hüvitist ei vähendata, kuna vastasel juhul jääb isa maikuus, mil aprilli vanemahüvitis välja makstakse, ilma tuludeta. Seega ei vähendata esimesel vanemahüvitise maksmise kuul vanemahüvitist tulu osas, mis on saadud eelmiste kalendrikuude eest. Kui tulu on saadud sama kuu eest, siis vähendatakse vanemahüvitist tulude osas, mis on saadud vanemahüvitise maksmise perioodi eest, üldises korras. Järgnevatel kuudel on oluline juba sotsiaalmaksu maksja süü olemasolu (vt 4. juhtu). Näiteks kui tööandja maksab vanemahüvitise saajale vanemahüvitise saamise 4. kuul tulenevalt sisekorraeeskirjadest preemiat, siis vanemahüvitist vähendatakse, kuna selles kuus on isikul olemas sotsiaalmaksuga maksustava tulu ning antud juhtum ei kuulu erandite alla.

Teiseks juhul, kui hüvitise saaja saab tulu viimasel hüvitise maksmise kalendrikuul, ei vähendata hüvitist selle tulu osas, mis teeniti peale õiguse lõppemist hüvitisele. Näiteks lõpeb õigus hüvitisele 10. mail. 15. mail asub isik tööle ning saab palka 31. mail. 31. mail tehakse ka sotsiaalmaksu arvestus. Kuna maksustamiseperiood on kalendrikuu, ei võimalda maksukohuslaste registri andmed näha, millal on isik tööle asunud. Antud juhul maikuu hüvitist ei vähendata kui isik esitab pensioniametile tööandja tõendi tulu teenimise kohta peale õiguse lõppemist vanemahüvitisele.

Kolmandaks ei vähendata vanemahüvitist, kui vanemahüvitise saaja saab töötuskindlustuse seaduse alusel hüvitist tööandja maksejõuetuse korral.

Neljandaks ei vähendata vanemahüvitist kui isik saab vanemahüvitise maksmise kalendrikuul tulu, mis teeniti varasemal ajal ning mille väljamaksmine viibis tööandja või käsundiandja/tellija vms süül. Riigikohus on lahendis 3-4-1-33-05 leidnud, et isikule määratud vanemahüvitise vähendamine talle tööandja süül varem saamatajäänud töötasu väljamaksmise tõttu vanemahüvitise maksmise kuul on põhiseadusvastane.

Kolmel esimesel juhtumil esitab hüvitise saaja pensioniametile eelnõu § 1 punktis 15 nimetatud tõendi või kohtuotsuse, -määruse või töövaidluskomisjoni otsuse. Neljandal juhul peab sotsiaalmaksuga maksustatava tulu hilisema väljamaksmise kohta sotsiaalmaksu maksja süül esitama kohtuotsuse, -määruse või töövaidluskomisjoni otsuse, kuna Sotsiaalkindlustusamet ei saa kindlaks teha sotsiaalmaksu maksja süüd. Pädevus tööandja süü tuvastamiseks peaks olema ainult kohtul või töövaidluskomisjonil.

Eelnõu § 1 punktis 12 täpsustatakse seaduse § 3 lõike 8 mõtet. Vanemahüvitise seaduses on erikaitse isikutele, kelle lapsed on sündinud järjestikku ning kes seetõttu on järgmise lapse sünni eel saanud varasemast väiksemat tulu. Kehtiva redaktsiooni kohaselt võib tõlgendada, et n.ö tiheduspreemiale on õigus isikutel, kellel vanemahüvitise taotlemise ajal on eelmine laps alla 2 a 6 k vanune. Kuna hüvitist saab taotleda kuni 6 kuud peale õiguse tekkimist sellele, ei näita hüvitise taotlemise aeg laste vanusevahet. Uue sõnastuse kohaselt arvutatakse hüvitise suurus varasemast tulust neil hüvitise taotlejatel, kellel on lapse sünnihetkel veel alla 2,5 aastaseid lapsi. Seaduse § 3 lõige 8 sätestab vahe hüvitamise isikutele, kelle kalendrikuu keskmine tulu oli väiksem kui taotleja eelmisel korral arvutamise aluseks olnud tulu. Kuna järjestikku sündinud laste puhul võivad mõlema hüvitise arvutamise aluseks olla sama kalendriaasta tulud, lisatakse eelnõuga seadusesse sõna „võrdne“ ning vahe hüvitatakse ka neile, kelle kummagi hüvitisele õiguse tekkimisele eelneva kalendriaasta tulud olid võrdsed.

Eelnõu § 1 punkt 13 reguleerib vanemahüvitise suuruse arvutamist juhul, kui hüvitise taotleja on hüvitisele õiguse tekkimisele eelneval kalendriaastal töötanud teises Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsis ning tal puudub selle aja kohta ning enne rasedus- ja sünnituspuhkust sotsiaalmaksuga maksustatav tulu Eestis või puudus eelneval kalendriaastal tulu Eestis ning kes ei tööta Eestis enne lapse sündi.

Vastavalt Nõukogu määruse (EMÜ) 1408/71 printsiipidele sotsiaalkindlustussüsteemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, arvestatakse teises riigis töötatud aega samaväärselt nagu isik oleks töötanud kindlustajariigis, ehk rakendatakse töötamisperioodide liitmist. Teises lepinguriigis teenitud töötasu kindlustajariik peretoetuste arvutamisel arvesse võtma ei pea. Vanemahüvitise arvutamine juhtudel, kus isik töötas eelmisel kalendriaastal teistes EMP lepinguriikides või Šveitsis ja Eestis või töötas Eestis enne rasedus- ja sünnituspuhkust, reguleeritakse määruse 1408/71 lisas VI. Lisa kande kohaselt arvestatakse Eestis eelmisel kalendriaastal makstud sotsiaalmaks makstuks ka eelmisel kalendriaastal teistes EMP lepinguriikides või Šveitsis töötatud ajal. Ehk eelmisel kalendriaastal teises riigis töötatud periood liidetakse eelmisel kalendriaastal Eestis töötatud perioodile ning hüvitise suuruse arvutamisel lähtutakse töötatud kuude arvust ja Eesti isikustatud sotsiaalmaksust. Sotsiaalmaksu alusel arvutatud keskmine kuutulu loetakse saaduks igal eelmisel kalendriaastal töötatud kuul. Kuna eelmise kalendriaasta ning lapse sünni vaheline aeg võib olla kuni aasta, võetakse piiriülestel juhtudel erandina arvesse ka kalendriaasta ja rasedus- ja sünnituspuhkuse vahelisel ajal Eestis makstud sotsiaalmaks juhul, kui eelmisel kalendriaastal see Eestis puudus. See kaitseb isikuid, kes on töötajatena liikunud ning töötavad Eestis enne lapse sündi, kuid eelmisel kalendriaastal on töötanud ainult teistes riikides.

Käesolevas eelnõus reguleeritakse olukord, kus isikul puudub sotsiaalmaksuga maksustatud tulu Eestis, mille alusel hüvitis arvutada või tal ei ole õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele. Kuna vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 5 järgi määratakse isikutele, kes on eelmisel kalendriaastal saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ehk töötanud, vanemahüvitis vähemalt alampalga määras, makstakse eelnõu kohaselt isikutele, kes on töötanud eelneval kalendriaastal teises EMP lepinguriigis või Šveitsis, vanemahüvitist alampalga määras. Töötamine teises liikmesriigis tuvastatakse määruse alusel kõigile riikidele kehtestatud E-vormide kaudu Sotsiaalkindlustusameti poolt.

Eelnõu § 1 punktis 14 eristatakse hüvitise maksmise kuu ning hüvitise väljamaksmise kuu õigusselguse huvides. Hüvitise maksmise kuu all mõeldakse seaduses läbivalt kalendrikuud, mille eest hüvitist makstakse. Kuna hüvitis makstakse välja järgmisel kalendrikuul, täpsustatakse see eelnõus.

Eelnõu § 1 punktis 15 pannakse tööandjale kohustus vanemahüvitise saajale väljastada tõend sotsiaalmaksuga maksustava tulu saamise kohta ning isikule kohustus esitada eelnõu punktis 9 nimetatud juhtudel pensioniametile kohtuotsus või –määrus, töövaidluskomisjoni otsus, tööandja poolt väljastatud tõend või muud asjakohased dokumendid. Seaduse § 1 lõikest 3 tulenevalt kohaldatakse haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid. Kohus on korduvalt juhtinud tähelepanu, et haldusmenetluse seaduse kohaselt peavad pensioniametid rakendama hüvitise vähendamise otsuse tegemisel uurimispõhimõtet ning koguma täiendavaid tõendeid. Kohtupraktikast tulenevalt ei saa pensioniametid teha otsuseid ainult registriandmete põhjal, seetõttu on vajalik tööandjatelt teabe saamiseks kehtestada ühtse vormiga tõend. Tõendi vorm kehtestatakse Sotsiaalministri määrusega.

Eelnõu § 1 punktides 16 ja 17 laiendatakse isikute ringi, kelle hüvitis arvutatakse ümber iga kalendriaasta 1. jaanuaril. Kehtiva redaktsiooni kohaselt arvutatakse ümber seaduse § 3 lõike 5 alusel alampalgas määratud hüvitised. Paragrahv 1 punktis 16 tagatakse hüvitise ümberarvutamine ja maksmine alampalga määras hüvitise saajatele, kelle hüvitis on arvutatud varasemast palgast, kuid aasta vahetudes jääb hüvitise suurus alla uuel kalendriaastal kehtiva alampalga määra.

Näide: Isikule määrati 2005. aasta novembris vanemahüvitis suuruses 2800 kr. 2006. a alampalk on 3000 kr. 1. jaanuaril 2006. a. arvutatakse isiku hüvitis ümber ja seda makstakse 2006. a kehtivas alampalga suuruses.

Eelnõu § 1 punktis 17 arvutatakse ümber ka seaduse § 11 lõike 3 alusel alampalgas määratud hüvitised. Antud lõike alusel määrati hüvitis vanematele, kellele polnud varem hüvitist määratud, kellel puudus eelmisel kalendriaastal sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, kuid neil oli veel alla 2 a 6 kuu vanuseid lapsi ning kes töötasid enne eelmise lapse sündi. Eelnõuga tagatakse võrdne kohtlemine isikutele, kellele on hüvitis määratud alampalga määras, kuid erinevate sätete alusel.

Eelnõu § 1 punktis 18 sätestatakse pensioniameti poolne jooksev kontroll vanemahüvitise maksmise ajal sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kohta. Kuna ligikaudu 3/4 isikutest ei täida seaduses sätestatud teavitamiskohust, jälgib pensioniamet maksukohuslaste registrist sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamist vanemahüvitise maksmise perioodil ning nelja kuu möödudes peale õiguse lõppemist vanemahüvitisele. Viimast rakendatakse registriandmete kättesaadavuse ajanihke tõttu.

Eelnõu § 1 punktis 19 täpsustatakse, et Sotsiaalkindlustusamet saab hüvitise määramiseks vajaminevad andmed ravikindlustuse andmekogust. Hüvitise määramiseks vajalike andmete hulka kuuluvad andmed kergemale tööle üleviimise kohta ning nende päevade kohta tasutud ajutise töövõimetuse hüvitis kohta, sünnituslehe ning sünnitushüvitise maksmise alguse- ja lõpukuupäev jm andmed. Andmete täpne koosseis lepitakse kokku Sotsiaalkindlustusameti ja Eesti Haigekassa vahelise lepinguga.

Eelnõu § 1 punktis 20 täpsustatakse seaduse § 11 lõiget 2. Seaduses on erikord hüvitise arvutamiseks 2003. aastal sündinud laste kohta, millega ei arvata töötatud päevade hulka lapsehoolduspuhkusel oldud aega. Eelnõuga täpsustatakse, et lapsehoolduspuhkusel oldud aega ei arvata töötatud ajaks selle lapse kohta, kellega seoses maksti vanemahüvitist. See väldib põhjendamatult kõrge hüvitise maksmise vanematele, kes 2003. aastal olid lapsehoolduspuhkusel mitme lapsega seoses. Vajadusele muudatuseks on tähelepanu juhitud ka Riigikontrolli kontrollaruandes. Eelnõu tagab õiglase hüvitise maksmise vanematele, kellele maksti põhjendamatult kõrget hüvitist ning kellel järgmised lapsed sünnivad vähem kui 2,5 aastase vahega.

Eelnõu § 1 punktis 21 täiendatakse seadust § 11 lõikega 6. Isikutele, kelle laste vanusevahe on alla 2,5 aasta ja kelle hüvitis arvutatakse varasemast tulust ning kelle õigus hüvitisele tekib alates 1. juulist 2007. a, rakendatakse uut tulu arvestamise metoodikat. Nimetatud varasema tulu ümberarvutamisel kohaldatakse seaduse paragrahv 3 lõikeid 1–2² ning paragrahv 11 lõiget 2.

Eelnõu §-s 2 sätestatakse eelnõu jõustumise ajaks 1. juuli 2007. a. Jõustamisaja sätestamisel on arvestatud, et infotehnoloogilise lahenduse väljatöötamine eelnõu rakendamiseks võtab aega 6 minimaalselt kuud alates seaduse vastuvõtmisest.

IV Eelnõu terminoloogia

Eelnõu ei sisalda uusi mõisteid.

V Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Vanemahüvitis kuulub Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteemi alla (EMÜ määrus 1408/71) (määrus laieneb peale EL riikide ka Islandile, Liechtensteinile, Norrale ja Šveitsile), millega tagatakse isikute sotsiaalkindlustusõiguste säilimine töötajate vaba liikumise korral Euroopa Liidu piires. Vanemahüvitist käsitletakse määruse 1408/71 mõttes perehüvitisena.

VI Seaduse mõjud

Eelnõu aitab kaasa vanemahüvitise maksmise paremale arusaadavusele ja ühetaolisele kohaldamisele. Seadus tagab võrreldes kehtiva seadusega soodsama kohtlemise isikutele, kes on raseduse ajal üle viidud kergemale tööle; isikutele, kes saavad hüvitise maksmise ajal sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu; isikutele, kes asuvad peale õiguse lõppemist hüvitisele tööle ning saavad samal kalendrikuul töötasu; ning isikutele, kelle hüvitis jääb seoses alamapalga tõusuga uuel aastal alla alampalga suuruse.

Seadusega tagatakse õiglasem hüvitise arvutamine isikutele, kelle järgmine laps on sündinud vähem kui 2 ja poole aastase vahega ning kellele eelmise lapse kohta on määratud põhjendamatule kõrge vanemahüvitis.

Eelnõuga reguleeritakse hüvitise arvutamine ja vähendamine isikutele, kes on töötanud eelmisel kalendriaastal teises Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsis, kuid mitte Eestis.

Pensioniametitele tuleb juurde lisakoormus seoses vanemahüvitise administreerimise mahu suurenemisega. Võib kasvada vanemahüvitisega seonduvate kohtuvaidluste arv. Tõuseb tööandjate halduskoormus seoses kohustusega väljastada tõendeid sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kohta teatud juhtudel.

VII Seaduse rakendamisega seotud kulutused

Seaduse rakendamisega seonduvalt on lisakulud riigieelarvele 2007. a summas 2 milj krooni. Lisakulud on seotud peamiselt hüvitisele õiguse pikenemisega 4 kuu võrra isadele, arvestades meeste kõrgema palgatasemega. Seaduse rakendamisega seonduvalt on kulud SKA infosüsteemi arendamisele summas 300 000 krooni.

VIII Rakendusaktid

Eelnõust tulenevalt kehtestatakse sotsiaalministri määrusega tõendi vorm sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kohta (seletuskirja lisa 1).

IX Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 1. juulil 2007. aastal.

X Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu saadeti kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Ametiühingute Keskliidule, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioonile TALO, Eesti Töötukassale, Eesti Haigekassale.

Eelnõu kooskõlastati järgmiselt:

1) Eesti Haigekassa (14.08.2006, Arvi Vask) kooskõlastas eelnõu märkusega;

2) Eesti Töötukassa (15.08.2006, Erik Aas) kooskõlastas eelnõu märkustega;

3) Eesti Tööandjate Keskliit (14.09.2006; Tarmo Kriis) kooskõlastas eelnõu märkustega.

Arvestamata märkuste tabel on esitatud seletuskirja lisas 2.

Vabariigi Valitsuse nimel

Heiki Loot

Riigisekretär

Lisa 1 vanemahüvitise seaduse

muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

KAVAND

Tõendi vormi kehtestamine sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kohta

Sotsiaalministri ……2006. a määrus nr …

Määrus kehtestatakse „Vanemahüvitise seaduse“ § 5 lõike 4 alusel

§ 1. Kehtestada tõendi vorm sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimise kohta (lisatud).

§ 2. Määrus jõustub 2007. aasta 1. juulist.

Lisa

Sotsiaalministri …. 2006.a määruse nr …..“Tõendi vormi kehtestamine

Sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kohta“ juurde

TÕEND

Sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kohta

FÜÜSILISE ISIKU ANDMED

SOTSIAALMAKSU MAKSJA ANDMED

SOTSIAALMAKSUGA MAKSUSTATAVAD VÄLJAMAKSED (kroonides)

SOTSIAALMAKSU MAKSJA VÕI TEMA ESINDAJA

Juhend

I – III veerus „Aasta, kuu ja kuupäevad“ kirjutatakse aastaarv, kuu ja kuupäevad, mille eest sai isik sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu;

IV veerus „Sotsiaalmaksuga maksustatavad väljamaksed“ kirjutatakse kui palju isik sai veergudes I-III näidatud perioodi eest sotsiaalmaksuga maksustatavat brutotulu

V veerus „Sotsiaalmaksuga maksustatava tulu väljamaksmise kuupäev“ kirjutatakse kuupäev, millal maksti välja IV veerus märgitud tulu

VI veerus „Arvestatud sotsiaalmaks“ kirjutatakse kui palju arvestatakse sotsiaalmaksu veerus IV märgitud väljamaksetelt

Lisa 2 vanemahüvitise seaduse

muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde